Metallisült kristallidega

Nõuanded ja soovitused, kuidas teha katseid orgaanilises keemias.
Vasta
Sõnum
Autor
tauri
Saidi administraator
Postitusi: 453
Liitunud: 06 Sept 2010, 13:50
Haridustase (kraad): Gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja

Metallisült kristallidega

#1 Postitus Postitas tauri » 21 Dets 2011, 16:15

Raskusaste: 2/5
Komponendid: agar-agar (želatiinitaoline taimne tarretisaine), tsingigraanulid, küllastatud pliietanaadi lahus
Ohutus: 1 (kuumutamisel võib näppe kõrvetada)

Esmalt tuleb ette valmistada pliietanaadi, (CH3COO)2Pb lahus. Selleks tuleb puistata pliietanaati ühtlaselt vette ning samal ajal vett segada. Vesilahuses pliietanaat dissotsieerub ehk laguneb väiksemateks osadeks: (CH3COO)2Pb →2CH3COO- + Pb2+. Kui pliietanaat enam ei lahustu, on valmis saanud küllastunud lahus. Parema lahustuvuse saavutamiseks võib lisada pisut äädikhapet. Seejärel lasta lahusel seista, et liigne sool välja settiks. Edasi tuleb ette valmistada 0,5–1% agar-agari lahus. Selleks võtta pool grammi agar-agarit 100 ml vee kohta. Segu tuleb vaikselt kuumutada ja ühtlaselt segada kuni agar-agari täieliku lahustumiseni. Lahuse keemaminemist tuleks vältida.Kui lahused valmis, tuleb nad kokku valada suhtega 1 : 10 ehk 10 osale agar-agari lahusele lisada 1 osa küllastunud pliietanaadi lahust. Pärast kokkuvalamist tuleb saadud lahust segada ning lisada sinna mõned tsingitükid (meie võtsime 3 tsingigraanulit).Seejärel tuleb katseklaas korgiga sulgeda ja mõneks päevaks seisma panna.
Võrdluskatseks tegime lisaks lahuse, kus agar-agari asemel kasutasime puhast vett.Mõne päeva möödudes on näha, et agar-agari tardesse on kasvanud pliikristallidest «puu». Kuna tarre on tahke, siis võib seda keerata ja raputada, ilma et midagi juhtuks. Vesilahusega võrdluskatses on aga katseklaasi põhjas peenkristalliline pliiudu, mis loksutades laiali läheb. Tarretes toimuvad reaktsioonid oluliselt teistsugustes tingimustes kui tavalistes vesilahustes. Puhtas vesilahuses kattuvad tsingigraanulid peenkristallilise pliikihiga, sest korraga tekib palju kristallisatsioonitsentreid, kus kristallid kasvama hakkavad. Tarretes on aga tänu difusiooniprotsesside aeglusele kristallisatsioonitsentrite tekkekiirus väike. See võimaldab saada suuremaid ja huvitava kujuga pliikristalle. Kristallide tekkereaktsioon põhineb vähemaktiivse (nõrgema standardpotentsiaaliga) plii väljatõrjumisel lahusest aktiivsema (tugevama
standardpotentsiaaliga) tsingi poolt: Pb2++ Zn → Pb + Zn2+.

Mis on agar-agar?
Agar-agar on punavetikatest toodetav maitsetu tarretusaine. algselt kasutati seda aasia maades maiustuste valmistamisel (nt marmelaadis), aine jaapanikeelne nimetus on «kanten». Tänapäeval kasutatakse seda samal otstarbel kui želatiini, kuid agar-agari tarretusvõime on umbes kaks korda suurem. Agar-agar on sobilik taimetoitlastele, sest želatiin on loomse päritoluga. Peale kulinaarse rakenduse leiab agar-agar palju kasutust ka bioloogilistes uuringutes bakterite või taimede kasvatamiseks.

Allikas:
Tulp,I. (2009). Metallisült kristallidega. Tarkade Klubi, nr 30, lk 54-55

rubiidium
Foorumi keemik
Postitusi: 133
Liitunud: 15 Okt 2011, 16:18
Haridustase (kraad): kõrg

Re: Metallisült kristallidega

#2 Postitus Postitas rubiidium » 21 Dets 2011, 22:10

Pliietanaat on tuntud ka pliisuhkru nime all, sest enne kui õpiti tundma pliiühendite mürgist toimet, kasutati seda magusainena. Antiik Roomas näiteks keedeti viinamarjamahla pliist nõu sees ja saadi niimoodi siirup, millel oli ka säilitav toime. (Viinamarjamahlas sisalduva äädikhappe toimel muutus osa metallilist pliid etanaadiks.) Seda lisati veinidele magusa maitse andmiseks ja puuviljade säilivuse parandamiseks. Tänapäeval ei kasutata pliietanaati peaaegu mitte kusagil enam kulinaarsel otstarbel ja sarnaselt teistele pliiühenditele ning ka metallilisele pliile üritatakse mitmesuguste seaduste ja regulatsioonide abil vähendada plii kasutamist. Näiteks on Euroopa Liidus keelatud elektroonikas pliid sisialdavate komponentide kasutamine. Üheks põhjuseks pliiühendite kasutamise piiramisele on, et plii kaldub organismidesse kogunema. Mistõttu ka väikesed ja ohutud kokkupuuted pliiühenditega võivad aja jooksul tervist kahjustavat toimet avaldada. Piltlikult öeldes - iga pliiaatom, mis elusorganismi sattub sinna ka jääb. Seetõttu on väga oluline vältida pliiühendite sattumist looduskeskkonda, sest sealt satub plii õige ruttu meie toidulauale tagasi. Eriti tugevalt koguneb plii veeorganismide kudedesse. Samas jällegi veeorganismideni jõuab plii osaliselt kanalisatsiooni kaudu (kui pliid sisaldavate kemikaalide jäägid visata kraanikaussi). Pole küll olemas päris veenvaid tõendeid, et pliietanaat kantserogeenne (vähki tekitav) on, kuid kindluse mõttes on ta kantseroneensete ainete hulka arvatud. Sellest ei pea muidugi järeldust tegema, et seda ainet on parem mitte puutuda. Tõsised tagajärjed on võimalikud siis, kui pika aja (aastate) jooksul otseselt selle kemikaaliga kokku puutuda.

Vasta