Seda paari lausega ära ei seleta, aga keemiliste valemite koostamine ei ole keeruline tegevus. Väga palju abi on perioodilisuse tabelist. Kui vaatad perioodilisuse tabelit, siis näet, et seal on IA, IIA, IIIB jne. IA ja IIA rühma puhul näitavad need oksüdatsiooniastet. Võtame näiteks LiCl. Liitiumi oksüdatsiooniaste on üks, seda näitab ka rühma number IA. CaCl
2 on IIA rühmas. See kaks liigub kloori taha ja kloori üks liigub kaltsiumi ette, aga ühte ei kirjutata. Kloor ise on VIIA rühmas. Nüüd oleks aeg, mainida, mida need I,II...VII tähendavad. Need tähistavad, mitu elektroni on viimasel elektronkihil. See on kiht, millelt element saab elektron ära anda või liita. Tuleme tagasi LiCl juurde. Liitium on IA rühm nagu sai manitud. Metallid on alati elektronide loovutajad, kloor saab ühe elektroni juurde. Üritatakse saavutada selline olukord, et viimasel elektronkihil oleks
kaheksa elektroni või oleks
täitsa tühi. Liitium anids oma ühe elektroni ära, seega elektronkiht on täiesti tühi. Klooril pole soodne seitset elektroni ära anda, seega tema liidab ühe elektroni. Kuna elektron on negatiivse laenguda, sealt tulevad ka need oksüdatsiooniastmed: liitiumil on oksüdatsiooniaste pluss üks ja klooril miinus üks.
Paaril elemendil on peaaegu alati üks oksüdatsiooniaste ja see tuleb meelde jätta. Nendeks on hapnik, mille oksüdatsiooniaste on
miinus kaks (-II); vesinik, mille oksüdatsiooniaste on peaaegu alati
pluss üks (+I).
B-rühma elmentidel on oksüdatsiooniastmeks tavaliselt üks või kaks. Seal ei kehti samad reeglid, mis A-rühma elementide puhul.
Väga palju abi on perioodilisuse tabeli taga oleval lahustuvuse teabelil, kus osade elementide ja happejääkanioonide oksüdatsiooniastmed on ära näidatud.
Kui inglise keelt oskate, siis siin on järgnevas videos väike seletus.
http://www.youtube.com/watch?v=vscoYh6m46M